Paljud arvavad, et viiul on midagi, mida peab õppima juba lapsena. Et kui sa pole varakult alustanud, siis on rong juba läinud.
Ei ole.

Täiskasvanuna saab viiulimänguga väga hästi alustada. Mõnikord on see isegi lihtsam. Oled teadlikum, kuulad täpsemalt, keskendud paremini. Ja mis kõige olulisem: teed seda iseenda pärast.

Olen aastaid õpetanud inimesi, kes alustavad nullist – nii lapsi kui täiskasvanuid. Tihti kuulen, kuidas tullakse esimesele tunnile natuke ärevil silmadega ja öeldakse: „Ma olen alati tahtnud, aga pole kunagi julgenud“. Ja siis näen, kuidas juba mõne kuu pärast hakkavad need samad inimesed muusikas avanema. Ka 27- või 40-aastane võib viiulimängu täiesti nullist selgeks saada – ja seda alla aastaga.

Alusta oma „miksist“

Enne kui hakkad pilli otsima või tunde vaatama, peatu hetkeks ja küsi endalt: miks ma tahan viiulit mängida?
See ei pea olema midagi suurt. Võib-olla on see ammune unistus. Võib-olla vajad midagi, mis toob päeva vaikust ja rahu. Või lihtsalt tunned, et tahaks proovida midagi uut. Kui see „miks“ on selge, on lihtsam harjutada ka siis, kui sõrmed ei kuula või poogen ei tee koostööd.

Õpetaja roll

Kui sa pole varem mänginud, on õpetaja abiks. Mitte ainult nootide või tehnikaga, vaid ka kuulamise, kehaasendi ja mõtteviisiga. Hea õpetaja ei õpeta ainult mängima, vaid aitab ka kuulata, tunnetada ja usaldada oma sisemist rütmi.

Täiskasvanuna on sul vabadus õppida omas tempos. Keegi ei sunni, ei võrdle ega nõua. See on üks suurimaid eeliseid – sa õpid sellepärast, et tahad, mitte et pead.

Pillist

Ei ole vaja kohe kallist viiulit osta. Alusta laenutusest või mõnest soodsast, kuid korralikult seadistatud pillist. Täiskasvanud mängivad tavaliselt täismõõdus viiulil (4/4). Lisaks vajad poognat, kampulit, viiulikasti ja noodipulti. Kui võimalik, räägi enne õpetajaga. Nii väldid tarbetuid kulutusi ja saad täpsemat nõu.

Harjutamine

Alguses piisab täiesti 10–15 minutist päevas. Päriselt. Olulisem on järjepidevus. Mängi iga päev natuke, mitte palju korraga.
Rahu, kuulamine ja kohalolu on tähtsamad kui tempo. Harjutamine ei pea olema range distsipliin, vaid võiks olla hetk, kus kohtud iseendaga.

Esimesed tulemused

Esimesed päris helid tulevad juba esimesest tunnist. Paari kuuga muutub pillihoid loomulikuks ja hakkad mängima väiksemaid lugusid algusest lõpuni. Mitte ideaalselt – ja ei peagi –, aga piisavalt, et tunda rõõmu ja näha oma arengut. Umbes aastaga jõuad sinnamaani, et mängid enesekindlalt, nooti tundes ja helisid ise juhtides. Kui ei kiirusta ega võrdle ennast teistega, areneb kõik omas rütmis ja täiesti loomulikult.

Motivatsioon

Olgem ausad: motivatsioon ei püsi alati kõrgel. Ja see on täiesti normaalne. Kui tuleb väsimus, tee paus. Või mängi lihtsalt midagi, mis meeldib, isegi kui see pole „harjutus“. Muusika ei ole kontrolltöö.

Väikeste eesmärkide seadmine aitab palju. Salvesta oma mäng ja kuula kuu aja pärast uuesti. Märkad, kui palju oled edasi liikunud. Iga väike muutus on märk kasvust.

Miks see kõik?

Viiulimäng ei ole ainult muusika. See on keskendumine, kohalolu ja enesega olemine. See aitab aeglustada ja loob ruumi hingamiseks. Täiskasvanuna on see kingitus, mida saad endale anda – hetk, mil maailm vaikib ja sina kuuled ennast.

See võib olla hobi. Või lihtsalt aeg iseendale. Mingit suurt eesmärki ei pea olema. Piisab, kui see kõnetab.

Kui oled seda kunagi tahtnud, siis nüüd on õige hetk proovida.